Sadakond aastat tagasi polnud Eesti metsade suurimaks nuhtluseks üraskid, prügi ega lageraie, vaid hoopis salakütid. Tavalise jahipidamise kõrval kasutasid nad ka niinimetatud iselaskjaid, mille abil sai surma iseäranis palju loomi. Iselaskja tööpõhimõte oli väga lihtne: salakütt paigutas kaheraudse jahipüssi mõne tiheda põõsa sisse, sidus päästikute külge nööri, vedas need natuke eemale ja kinnitas maapinna külge. Kui loom sinna lähenes ja kogemata nööre puudutas, panid need päästikud tööle ja haavlid lendasid pahaaimamatu saagi pihta. 

Kord oleks säärane iselaskja saatnud surma 12-aastase poisikese. Nimelt  läks Virumaal asuva Pala küla talupidaja Miilbaumi poeg 1937. aasta jaanuaris lähedasse rabametsa suusatama. Pere väike koer jooksis temaga kaasa, hoidudes poisist paari suusapikkuse jagu ettepoole.

Ootamatult kõlas ühest põõsast püssilask ning koer langes suusaninade ees verisena lumele maha. Ehmunud poiss vaatas ringi, ent ei märganud ühtegi inimest, kes oleks tulistada võinud. Selle tõttu pisut rahunedes silmitses ta oma truud sõpra, kelle esikäppade juures oli näha värsket ristikheinatuusti. Selle all märkas poiss nööre, mis juhatasid ta sealsamas põõsas lebava jahipüssini.