Suure-Kõpu vallas Metskülas niitis Lauri talu rahvas tol 1935. aasta varasügisel parajasti oma segaviljapõldu, kui peremees Jaani vikati ette jäi pesakond jänesepoegi. Kõik viis – niipalju tundus loomakesi esmapilgul olevat – panid inimeste eest tuhatnelja jooksu. Aga peatselt oli näha, et üks poegadest ei põgene nii väledasti kui teised ja ühel talumehel õnnestus jänes sülle võtta. Otsekohe selgus ehmatav tõde – loomal oli justkui kaks tagakeha, mis ühisest rinnaosast lahku hargnesid. Käppasid loendas pererahvas kokku kaheksa. Neist neli olid korralikult arenenud tagakäpad, kaks tavalised esikäpad ning veel üks käpapaar kasvas selja paremal poolel, ent oli teistest märksa pisem ja kõveram. Harilikus kohas pea küljes oli jänesel kaks kõrva, lisaks paistis lõua alt kaks moodustist, mis meenutasid samuti kõrvu. Suud polnud karvade seest aga üldse näha ning Lauri talu rahvas kahtles, kas seda üldse ongi.

Paraku oli kellegi vikat niitmise käigus jänesepoega lõua juurest riivanud ning sealt tilkus verd. Enne, kui peremees Jaan jõudis midagi ette võtta, heitis loomake hinge. Kuna tegu oli siiski äärmiselt haruldase jänesega, viis mees surnukeha Viljandi maakonna loomakliinikusse, et seal tema iseärasusi uurida saaks.