Enne kui Aivo Oblikast sai varrukamees, kartis ta koeri. “Kui täna keegi ütleb, et ta kardab koera, siis ma tean täpselt, mida ta tunneb: mind olid lapsena koerad hammustanud,” räägib ta. Peale selle on Aivo koertele allergiline. Nende kahe ülestunnistuse peale võib esimese hooga tunduda lausa kummaline, et selline mees on nüüdseks Eestis koeri treeninud veerand sajandit.

Aivo tee varrukamehena algas 1994. aastal. Aivol ja ta naisel oli dobermann, keda naine koolitas. Et end harida teenistuskoerte kasvatamise valdkonnas, läksid nad koos ühele soomlaste korraldatud seminarile. Kursuse lõpus kinkisid soomlased Eesti korraldajatele varrukatreeningukomplekti. Kuna aga soomlased soovisid kingitud varrukast oma ajakirja tarbeks ka pilti teha, palusid nad Aivol selle kätte tõmmata. “Kui varruka kätte panin, siis ei saanudki ma seda enam käest ära,” muigab ta.

Peale Aivo oli seminaril veel ainult üks mees. “Kui mujal maailmas on teenistustõugu koerte võistlustel mehi rohkem kui naisi, siis Eestis on mehi kogu aeg hästi vähe olnud,” ütleb ta, et siin tegelevad oma koerte koolitamisega rohkem naised.