Tükk aega enne seda, kui Eestisse hakkasid saabuma põgenikud Ukrainast, jõudis Narva linna piiripunkti abivajaja Venemaalt. Paraku polnud roostepruun karvane pagulane piirilinnas sugugi teretulnud ning ka tema tervis muutus järjest viletsamaks.  

Narva jalakäijate piiripunkti ümbruses on alati hulkuvaid kasse tiirutanud. Kogu aeg on sealkandis leidunud ka memmesid, kes näljaseid käpalisi aeg-ajalt toidupoolisega kostitavad.  Paar aastat tagasi ilmus piiripunkti kõrval seisva maja hoovi uus kiisu – roostevärvi koheva, ent tublisti räsitud kasukaga. Ükski memmedest polnud teda varem näinud ning seetõttu arvati, et kiisu on tulnud piiri tagant Venemaalt siia soojemat küljealust ja maitsvamat ninaesist otsima. Kuid eakad naised ei võtnud võõrast kassi kuigi külalislahkelt vastu: kuidas loovutada tundmatule saabujale süüa, kui ka kohalike kasside jaoks on seda napilt? Seepärast üritasid memmed Roostet – sellise hüüdnime ta oma karvavärvi järgi kohe sai – ära ajada. Mingu tagasi sinna, kust ta tuli!

Aga Rooste ei läinud kuskile, vaid püsis jonnakalt piiripunkti läheduses. Vantsis memmede kannul ja ootas nende leebumist. Kannatlikult ja tühja kõhtu trotsides.