Muidugi on tallinlanna Anne Rinne kodus tugitool ja kuus söögilauatooli. Kaks diivanit veel pealekauba. Miks ta siis nädalate viisi nendel ei istunud, vaid kolis sõna otseses mõttes põrandale elama?

Kõikvõimalikes värvitoonides ja suurustes koerad. Kassid. Hamstrid. Hiired. Deegud. Papagoid. Anne Rinne on loomade ja lindudega ühe katuse all elanud niikaua, kui ta end üldse mäletab. Isegi pesast kukkudes tiiba vigastanud varesepoja tassis ta teismelise tüdrukuna oma korrusmaja kööki, et ülilärmakat lindu seal tohterdada. Kui sealsamas vanematekodus võis Anne pidada eeskätt väiksemaid tegelasi, siis maal vanaema juures sai ta ka koerte ja kassidega vabalt mässata. 

Ent sellest ei piisanud – tüdruk tahtis endale koju päris oma koera. Ta mõtles igal sünnipäeval ja jõululaupäeval: “Äkki nüüd?” Luges Karlssoni-raamatust Väikevenna koeraunistusest ning tõdes kurvalt: “Minu elu on täpselt samasugune.” Neelas kõikvõimalikke raamatuid koertest ning õppis, kuidas erinevaid tõugusid kasvatada, toita ja mismoodi nendega käituda. Aga koera ei kinkinud mitte keegi.