Kaunis musta kasuka ja valge lipsuga isane Misty oli veel päris väike kassipoeg, kui hakkas miskipärast põrandat märgama. Kiisu peremehel sai sellest villand ja ta andis looma ära. Õnneks ei pidanud Misty ajutises hoiukodus, kuhu ta seejärel sattus, kuigi kaua ootama – Kristi Kranberg-Kulbasel hakkas kassist kahju ning naine pakkus karvapallile enda juures kodu. 

Kuid mure jätkus ja Misty tekitas loikusid nii diivanile kui ka vaibale, põrandast rääkimata. Ka esikusse välisukse lähedale, nii et kirbe pissilõhn tungib tuppa astujale kohe ninna. Kranberg-Kulbas proovis olukorda lahendada teise liivakasti juurde toomisega: ühe kasti paigutas ta alumisele ja teise ülemisele korrusele, et kass häda korral ikka õigesse kohta jõuaks. Silmanähtavat abi sellest aga polnud ja alatasa avastas Kranberg-Kulbas kodus mõne märja ning lehkava koha. 

Samasugust muret tekitas ka pruunikirju emane Kessu, kes umbes kuuekuuse ja äsja steriliseerituna hakkas kodust liivakasti vältima. Talle meeldisid kükitamiseks märksa rohkem ülakorruse pooleldi remonditud toa saepuruplaadist põrand ja kivivillaga täidetud lahtised nurgad. Justkui iseenesest see komme aga möödus ning Kessu sai liivakastiga taas sõbraks, et umbes aasta pärast uue hooga pihta hakata. Siis kolis kass oma hädasid tegema maja alumisele korrusele, kus peale laminaatpõranda sobisid talle ka voodid. 

See lugu ilmus ajakirjas Miisu nr 1, kevad 2021

Kõik selle ajakirja lood