Mõisaküla algkooli õpetajal Johannes Allikul polnud eriti vabu hetki. Lastega töötamine ning Jaanimäe talu, mille ta vabadussõjas osalemise eest koos Vabaduse Ristiga autasuks sai, nõudsid enamiku tema ajast. Ometi õnnestus Johannesel näpistada mõni tund ka oma hobi jaoks – mees kogus nimelt liblikaid. Ümbruskonna põldudelt ja niitudelt oli tema kollektsiooni jõudnud kümneid lendlevaid kaunitare ning õpetaja oli nende kohta ka palju teadmisi ammutanud.

Aga niisugust liblikat, nagu Johannes 1938. aasta septembri keskel oma koduõuest kinni püüdis, polnud ta veel kunagi varem näinud. Isegi ligilähedaselt sarnast mitte! Hallikaspruun liblikas oli nimelt erakordselt suur – tema laiali sirutatud tiibade pikkuseks mõõtis Johannes oma koolmeistri-joonlauaga tervelt 12 sentimeetrit, samas kui näiteks Eestis laialt levinud koerliblika tiibade siruulatus on poole lühem ehk maksimaalselt kuus sentimeetrit. Ka imilont osutus haruldaselt pikaks ehk kümnesentimeetriseks. Lisaks meenutasid liblikatiivad pigem linnutiibu, sest olid kaetud imepeenikeste udusuletaoliste udemetega.

Õpetaja Alliku leid oli nii haruldane, et sellest kirjutati isegi ajalehtedes. Kuid liblika nimi ja muu temaga seonduv jäigi saladuseks.