Ehkki täna algava tiigriaasta nimikangelast võib Eestis vaid loomaaias kohata, külvas ehtne tiiger ligi sada aastat tagasi paanikat nii Tartus kui Tallinnas.

1929. aasta sügisel saabus Eestisse rändtsirkus Hispaaniast, et anda etendusi siinsetes suuremates asulates. Tsirkusel oli kaasas suur hulk erinevaid eksootilisi loomi, sealhulgas mitu täiskasvanud tiigrit. Üks emane tiiger oli tiine ja tõi oma poja ilmale Tartus. Kas oli põhjuseks kaitseinstinkt või midagi muud, aga pärast seda sündmust muutusid tsirkuse tiigrid senisest tublisti tigedamaks ega allunud taltsutajate käskudele. Ühe etenduse ajal seerisid suured kaslased valjult urisedes tribüüni ees, peletades pealtvaatajad hirmunult kaugemale. Teisel etendusel hammustas üks tiigritest oma taltsutajat käest, mistõttu tuli kiiresti arst appi kutsuda. Kolmandal korral tormasid loomad sihitult mööda areeni, nii et nende ornungisse saamiseks tuli kasutada veepritsi.

“Tiiger jääb alati tiigriks, kuigi nad on meil maast madalast koos inimestega,” hoiatas tsirkuse direktor. “Otseteed ta inimest nälja pärast ei murra, teeb seda aga küll enesekaitseks või vihale ärritatult. Kiskja loom jääb lõpuni kiskjaks, seda omadust ei saa temalt kunagi küljest võõrutada.”