Kaks noort naist, mõned kohvrid ja neli transpordipuuri koos kassidega käte otsas, jõudsid pärast 40 tundi väldanud kurnavat reisi Ukrainast Eestisse. Harkivi linnast paari päeva eest saabunud sõjapõgenikud ei jätnud oma neljajalgseid lemmikuid maha, vaid võtsid nad kaasa nii rongi, bussi, taksosse kui ka viie kilomeetri pikkusele jalgsirännule.
“Kassid olid Tallinna jõudes väga väsinud, aga julged ja uudishimulikud,” kirjeldab ukrainlannadele esmast peatuspaika pakkunud tallinlanna Silja Oja. “Nad olid ka janus ja näljas. Naistel oli kassidele joogivesi ja krõbinad küll kaasa võetud, aga nad olid seda vaid jaopärast andnud – polnud ju teada, kui kauaks sellest jätkuma pidi.”
Kassisõber Silja Oja koju sattusid põgenikud seetõttu, et ta oli ukrainlaste majutajana end MTÜ-le Eesti Pagulasabi üles andnud, olles valmis ka võõrsilt saabuvatele loomadele ulualust pakkuma. Kui inimestele leiab elupaiga Eestis kiiresti, siis lemmikloomadega tulijate puhul on see keerulisem. Eriti kui tegemist on korraga nelja kassiga, kellest noorim vaid kolmekuune kiisupoeg.
