Järgmisel päeval saabusid loomaarstid ja nende abilised. Valla kaks kontorit tehti ümber operatsiooniruumideks, valgustuseks seati päevavalgus- ja pealambid. 

“ELS-ga rääkides tuli jutuks Kihnu kasside olukord ja seltsi soov nad sel suvel ära lõigata. Meie kliinikul on kolmekümnes sünnipäev, aga tähistamiseks polnud ühtegi head ideed ja polnud ka tuju pidutseda,” kirjeldab Tiina Toomet. “Nii tekkiski mõte tähistada juubelit hoopis heategevusliku väljasõiduga Kihnu. Kolleegid sõpruskliinikutest (Männimäe loomakliinik, Erivet ja Pärnu väikeloomakliinik) lõid kohe kampa ja siis polnudki enam muud kui varustus autodele laadida, iga kliiniku vabatahtlikud Munalaiu sadamasse kamandada ning ELS-i poolt kassid kinni püüda. Kõik sujus üllatavalt hästi.”

Lisaks tõid ka kohalikud elanikud kastreerima või steriliseerima oma kodukasse ning viie töötunni jooksul õnnestus viljatuks muuta 34 kassi. Steriliseeriti 17 emast kassi, kellest kaheksa olid tiined. 

“Kaheksal tiinel kassil oli kõhus vähemalt 34 loodet. Oletame, et pooled loodetest oleksid sündinud emastena ning iga emane oleks saanud hiljem viiepealise pesakonna. Ainult need pojakesed oleksid võinud järgmiseks kevadeks tuua ilmale 85 kassi,“ nendib Järvsoo. 

Steriliseeritud ja kastreeritud kassid viidi peale toibumist tagasi taludesse, kus nad on harjunud elama ning neil hoitakse silm peal. 

“Kihnu kassikolooniad näitavad suuremat probleemi, milleks on inimeste vähene teadlikkus  steriliseerimise ja kastreerimise vajadusest,” kostab Elis Järvsoo. “Kahjuks levivad kohati veel arvamused, et emane kass peab saama pesakonna või opereeritud kass ei püüa enam hiiri. Samuti on uskumused, et kass peabki elama küünis, saama järglasi ning neid tuleb toita. Kassikolooniad saavad alguse ühest või kahest isendist, keda hakatakse toitma. Loomad saavad kontrollimatult järglasi ning varsti ongi paarist kassist saanud mitmekümne pealine koloonia. Kodutust loomast tuleb koheselt teavitada kohalikku omavalitsust või varjupaika, nii hoiame ära võimaluse kolooniate tekkeks.”