Toometi sõnul oleksid kaugvastuvõtud loomade puhul ka äärmiselt keerulised kui mitte võimatud. Tema kolleegid on põhimõtteliselt sama meelt.
“Need ei tundu kuigi mõistlikena,” arutleb Petcity Rannamõisa kliiniku loomaarst Gerlin Järvela. “Inimene saab oma probleemi arstile videovastuvõtul kirjeldada, aga kuna loom ei saa ise rääkida ega näidata, milles asi, siis on ikkagi vaja ta üle vaadata. Pelgalt pildi või video järgi midagi hinnata on üsna raske ja mõnel juhul isegi ohtlik. Ükski arst ei taha niimoodi diagnoosida ega ravi määrata, sest paljusid asju pildilt ei näe, aga kontaktvastuvõtul saaks neid kontrollida ning ravi määramisel arvesse võtta.”
Ka Tiina Toomet nendib, et ilma looma katsumata ja vahetult nägemata on võimalik väga vähe öelda – vaja oleks üldist ülevaatust, sageli ka vereproovi, röntgenpilti või ultraheliuuringut. Kuid teinekord arvatakse, et näiteks haigest silmast pilti saates juba piisab.
“Kahjuks ei. Peame silma vahetult nägema, silmapõhja kontrollima, lau taha vaatama jne,” põhjendab Toomet. “Mõne nahahaiguse puhul võiks ehk ekraani järgi aru saada, millega tegemist, aga arstil on ju nahalt proovi tarvis – kes seda siis võtab ja mismoodi see kliinikusse jõuab? Pealegi ei tohi me kirjutada välja retseptiravimit ilma looma reaalselt nägemata.”
Aga kui loom on esmasel visiidil kliinikus juba käinud, siis ravi jätkamise osas võib Toometi sõnul kaugvastuvõtt kõne alla tulla küll. Eriti koroona-ajastu keerulistes tingimustes.
Pärnu Väikeloomakliinikus on online-konsultatsioon teenustes kirjas – kliiniku loomaarsti Marti Lasni sõnutsi saigi see võimalus loodud pandeemia ajal, mil inimeste liikumine võib olla piiratud, kuid lemmikud vajavad sellegipoolest spetsialisti nõuandeid. Konsultatsioon toimub e-kirja või telefoni teel, võimalik on saata ka pilte ja videoid. Samas tuleb märkida, et sellise nõuandva vestluse ajal ei pane arst loomale diagnoosi ega määra ravi.
“Online-konsultatsioon on loomaomanikule heaks võimaluseks teise, kolmanda või isegi neljanda arvamuse küsimiseks, sest sinna annab lisada piltdiagnostika materjale ja videoid,” selgitab Marti Lasn. “Videovastuvõtuga see ei võrdsustu. Põhimõtteliselt on videokonsultatsioonid võimalikud, kus omanik ja lemmikloom ning loomaarst kohtuvad virtuaalruumis, aga minu teada Eestis küll keegi sellist teenust ei paku. Virtuaalruumis ei saa teha looma füüsilist uuringut, võtta analüüse ega teha muid protseduure, seega on videokonsultatsiooni näol tegu ikkagi sellise moodsa ja innovaatilise suhtlusvormiga, mille käigus saab selgeks, kas omanik peab kohe autole hääled sisse panema ja kliinikusse sõitma või kannatab veel jälgida ja oodata. Üldjoontes päädib iga virtuaalruumi konsultatsioon varem või hiljem kliiniku külastusega.”
