Jõgevamaal Pajusi vallas Lahavere külas asunud vaestemajas polnud 1934. aastal just palju elanikke, vaid ainult kuus vanakest – kaks paari ja kaks üksikut. Ega sellesse tagasihoidlikku puumajja poleks neid rohkem mahtunudki. Igal leibkonnal oli hoones eraldi korter koos pliidiga, mille all söögi valmistamiseks tihti tuli huugas. Isegi öösiti, sest vanakeste hulgas valitses ebausk, et üks nõiub teise toidu ära ning sellepärast ei kippunud nad päevavalges eriti süüa tegema.
Ööl vastu 9. juulit, natuke pärast kella kolme, tundusid kõik vanakesed aga sügavalt magavat. Isegi nii sügavalt, et keegi neist ei kuulnud pööningult kostuvaid imelikke praksatusi. Või kui mõni kuuliski, siis pidas neid helisid hiirtele kuuluvateks – pööning oli vana risu, mööblitükke ja muud kraami tuubil täis ning närilised jooksid seal tihti endale toidupoolist otsides ringi.
Aga pööning juba lõõmas. Ilmselt oli keegi vaestemaja asukatest öö varjus süüa keetnud ning roa valmides magama keeranud, jättes tule pliidi alla hõõguma. Katkise korstnajala kaudu pääses mõni säde kuiva pööninguprahi hulka ja leegid olidki platsis.
