1938. aasta sügisel oli terves Narva linnas kuumimaks jututeemaks üks pealtnäha tavaline Saksa lambakoer, kelle tarkus ja südikus päästsid nii raha kui oma perenaise.
Nooruses Eesti idapiiri valvanud ja selle ebaseaduslikke ületajaid jälitanud Zapik kolis erru minnes Narva tuletõrjeühingu Peetri kogu restoran-baari omaniku Liidia Eero ning tema abikaasa hoole alla. Erilise väljaõppega teenistuskoer jätkas ka oma uue pererahva teenimist, näiteks tassis ta sisseoste tegema minnes suus Liidia turukorvi või ridiküli.
Ühel 1938. aasta septembrikuu hilisõhtul, kui peremees viibis äriasjus pealinnas ning restoranis oli ainult proua Liidia koos paari naisteenijaga, saabusid kaks meest sinna napsi ja kergemat einet võtma. Tundusid täiesti tavaliste kundedena, ainult kui Zapik neist paar korda mööduma juhtus, pakkusid nad koerale oma taldrikutelt viini vorste – justnagu oleksid püüdnud neljajalgse usaldust võita ja temaga sõprust sobitada.
