Tubase kassi elu saab hõlpsasti põnevamaks muuta, kui hankida korralik rihm ja varuda kannatlikkust. Samti peab silmas pidama, et kass ei jaluta nagu koer: teie teekonna ja kulgemise määrab siiski lemmik.

Lilian Laanepere tuli ideele viia oma üheksa-aastane kass Mefisto ehk Murruke jalutama pärast seda, kui ta ema looma “vaeseks vangikeseks” kutsus. Algul ei saanud Laanepere pihta, mismoodi on toas õndsat elu elav kass vang, kuid järele mõeldes tundus ema jutus siiski tõetera peituvat. “Aknast paistab ju põnev maailm ja pole raske ette kujutada, mis tunne oleks kogu elu siseruumides veeta,” arutles ta.

Jalutuskäigud muutusid Laanepere sõnul vajalikumaks siis, kui pontšikukujuline Murruke sai toitumist korrigeerides normaalkaalu ja tal jäi ühtäkki toas palju energiat üle. “Kui ta seda oma päevaste magamiste, söömiste ja vaiba kraapimiste peale ära ei kuluta, toimub kell kolm öösel, tööpäeval videointervjuu või koosoleku ajal mööda korteriseinu raju parkuur-jooks – kõrvad vastu pead, silmad suured nagu tennisepallid ja kuskilt kõhu sügavustest kostab vali hääl ning selle juurde käib edasi-tagasi jooksmine,” muigas ta ja lisas, et õues käimine stimuleerib kassi nii palju, et sellist laamendamist on silmnähtavalt vähem.