Eesti ainsa kassikliiniku üks asutajaid Aleksandr Dedjulja on tõmmanud välja mitu tuhat põletikulist kassihammast, toonud surmasuust tagasi Prints Harry ja teeninud oma pühendunud tööga Kassikuninga hüüdnime.

Gümnaasiumi lõpetamise aegu oli Pärnu noormehel Aleksandr Dedjuljal kaks mõtet, mida edasi õppima minna – kunst või loomad. Joonistamine talle meeldis, eriti loodusmaalid. Kunstikooliski sai hulk aega käidud. Aga loomad olid samuti tema südame küljes kinni ning suved maal vanavanemate juures, kus elasid kõikvõimalikud taluloomad lehmadest sigadeni, ainult kasvatasid seda sidet. Nii sündis otsus jätta maalimine vaba aja hobiks ning astuda Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini tudeerima, tekitades ümberkaudsetes inimestes rohkelt imestust. Esiteks polnud loomaarst sugugi populaarne amet. Teiseks soovivad seda eriala õppida pigem tüdrukud ja poisse satub nende sekka üsna napilt. Kolmandaks pidid esimeste kursuste tudengid veetma oma suved farmides vängete aroomide keskel – mismoodi Dedjulja-sugune linnapoiss sellega küll toime tuleb?

Aga tuli. Ta ei kartnud ebameeldivaid lõhnu ega koledaid vaatepilte, mida farmides jätkus piisavalt, ning sai isegi seemendaja tunnistuse. Ometi teadis Dedjulja kogu aeg, et tahab tegeleda väikeloomade, eeskätt kassidega, sest ta peab end häbenemata kassiinimeseks.