Iga loomasõber teab, et koera nina on inimese omast oluliselt tundlikum. Kuidas aga on lood tema silmadega: kas lemmik näeb ümbritsevat värviliselt ja sama nurga alt?

Üldjoontes on koera silmaehitus üsna sarnane inimese ja teiste imetajate omale. Nagu inimesel, on koeralgi silmapõhjas võrkkest, mis koosneb valgustundlikest rakkudest: kepikestest ja kolvikestest. Kolvikesed on eelkõige seotud värvide nägemisega, kuid on üsna madala valgustundlikkusega, toimides seetõttu vaid hea valgustuse puhul. Kepikesed seevastu toimivad ka nõrga valguse korral, kuid ei erista hästi värve. Kui inimeste võrkkesta keskosa koosneb vaid kolvikestest, siis koertel leidub seal ka kepikesi. Kogu võrkkesta fotoretseptoritest moodustavad kolvikesed koertel ligi kolm protsenti, samas kui inimestel on neid umbes viis protsenti. Selline võrkkesta ehitus viitab sellele, et koer on kohastunud eelkõige hämaras nägema. 

Lisaks suuremale kepikeste hulgale aitab koeral hämaras näha ka silmades paiknev eriline valgust peegeldav kiht, mida kutsutakse ladina keeles tapetum lucidum’iks. Seda võib ette kujutada nagu väikest peeglikest silmas, mis peegeldab sinna langenud valguse tagasi, et fotoretseptoritel oleks topeltvõimalus seda püüda. See küll hõlbustab nägemist vähese valguse korral, kuid muudab pildi hägusemaks. Üldiselt on tapetum lucidum väiksem pisemat kasvu koeratõugudel, kuid on oodatust väiksem ka näiteks Labradori retriiveril ja puudub sootuks osadel hagijatel.